Kes on Annika Jõemägi ?
Olen äsja kahekümnendatesse astunud neiu. Varem olin alati hästi tegus ja kuskile teel olemas. Graafik oli üsna tihe- 24h sisse mahtus kool, prantsuse keele kursus ja trenn, kus kõik mured ja pinged sai “ära uisutatud”. Üheks suureks kireks ongi ilurulluisutamine, millega tegelesin 12aastat, kuid hetkel mul selleks jõudu napib. Olen pigem loominguline inimene. Meeldib joonistamine, prantsuse keel, sisekujundus ja mood. Peale diagnoosi muutus aga kõige enam mu elus just see elutempo. Peale seda ma justkui kulgeks ajas. Tundsingi, et nüüd on vaja aeg maha võtta- märgata ja hinnata elu ilu, haprust ja olemust selle kõige puhtamal kujul.
Mis sinuga juhtus ?
Jäin aasta tagasi oma sünnipäeval kõrgesse palavikku, mis alla ei läinud. Pärast mitmeid uuringuid ja biopsiaid pandi diagnoosiks lümfoom. Põmaki! Seda ei ole võimalik ilmselt mõista inimesel, kes pole seda ise läbi teinud. Olles noor inimene, täis energiat ja seda tohutut avastamisrõõmu igal sammul…. See oli stoppkaader. Mustvalge. Järgnevad poolteist kuud isolaatoris olles tundsin, et elu on läbi. Koduseinad aga parandasid haavu ja mõistsin, et haigus ühtpidi võtab, aga teistpidi ka annab. Annab uue alguse ja teistmoodi suhtumise ellu. Haiglas olles kirjutasin tsitaate ja mulle on eriti meelde jäänud see “Kui me tahame elu teekonda nautida, tuleb meil sündmuste igavikulise muutumise mängust rõõmu tunda.”
Mida oled sa oma haigusest õppinud ? Mida see sinu maailmapildis muutis ?
Olen õppinud hetkes olemist ja asjade lihtsuse nautimist. Tuleb tunda rõõmu ja rahu mitte ainult siis kui miski on saavutatud, vaid ka teekonnast endast. Olen õppinud väärtustama väikseid asju. Märkama ilu seal, millest varem ehk hooga mööda tuhisesin. Ma oskan nüüd rohkem kui kunagi varem hinnata iga päeva.
Mis on õnn ? Millest sa unistad ?
Õnn tõepoolest on lihtsates asjades- mu armas kutsu hommikul voodi ääres, hea kohv, jalutuskäik metsas, sõbrad, pere, kodu. Hetkel unistan/soovin vaid üht, ma tahan saada terveks. Ma unistan, et see seiklus siin maailmas kestaks veel kaua. Mul on veel nii palju teha ja avastada ja tunda ja leida…
Milline on olnud sinu kokkupuude ilu- ja moemaailmaga?
Mäletan, kuidas mulle väiksena meeldis väga ema riietekapis sorida ja proovida tundide viisi erinevaid kleite ja komplekte kokku panna. Vahepeal pidi ema meelde tuletama, et ma ei istuks peegli ees nii kaua. Eks kõigi väikeste tüdrukute unistus on olnud olla modell, kanda uhkeid kleite ja olla märgatud oma ilu tõttu. Haigusega sai selgeks,et ilu on hääbuv ja ilu mõiste minu jaoks peitub pigem selles, mis on sinu silmades ja su sees. Loomulikult olen olnud väga õnnelik iga märkamise üle ja mind on ka veel haigena kutsutud erinevatesse modelliagentuuridesse. See on ju tegelikult kompliment. Kuigi ma olen alati pigem seeolnud, kes kommidest ja magusast üldse mitte ühelgi põhjusel loobuda pole suutnud.
Mis on sinu jaoks ilu mõiste?
Ilus naine on enesekindel ja ta oskab enda tugevusi ja välimuse omapära just nii rõhutada, et see muudab ta veetlevaks. Ilus naine oskab oma keha armastada. Palju räägitakse, et juuksed on iga naise ehe. Hetkel pole mul suurt juuksepahmakat, kui tunnen,et ka selleta võib naine olla naiselik ja võluv. Kõige tähtsam on minu arvates siiski end hästi tunda.
Kuidas sinust sai kaanemodell? Kuidas sind leiti ?
Kaanemodelliks sain vist mitmetel asjaoludel, esmalt märkas minu Instagrami profiili ilumessi projektijuht Katrin Pihela. Seejärel oli meil üks ootamatu kohtumine eelmise kevadmessi ajal, kui mu tervis korraga alt vedas. Ja nüüd ilmselt pean tänulik olema brändi Kuma eestvedajale Mari Ojasaarele, kes minuga ühe reklaampildistamise tegi ja mind Katrinile soovitas. Kui asjad on õiged, liiguvad nad kiiresti ideest edasi. Kogu tiimiga näost näkku kohtudes tundus, et nende peas oli see kõik juba enne minuga kohtumist paigas.
Mis on sinu sõnum?
Mul on hea meel, et saan kaanemodellina öelda välja oma mõtted ja sõnumi teistele noortele naistele. Julgustada ehk mõnda teist elama rohkem hetkes ja tundma rõõmu elu väikestest positiivsetest pisiasjadest. Pöörama oma välise ilu asemel rõhku oma sisemisele mõtete ilule ning eelkõige oma tervisele. Ma olen õnnelik, kui saan olla see, kes oma looga annab natuke optimisi või lootust neile, kes seda oma elus enam ei näe.
Kui tore oleks, kui me oskaks elu hinnata samamoodi ka enne diagnoosi, kui me oskaks leida ühe hetke igas päevas, et rohkem rõõmu tunda, armastada ja vähem vihata.
Päikest teile põue ja olge hoitud,
Annika Jõemägi
.
.
